“Kosmiline muna” – Raivo Ird 2020

Ilmalind

Eesti, ingeri ja karjala rahvalaulude ning muistendite järgi kirja pannud Raivo Ird

Mis on muna alapooli, saagu alla maaemäksi!
Mis on muna ülapooli, saagu üles taeva’aksi!
Mis on muna rebuosa, saagu päevaks paistemaie!
Mis on muna valgeosa, saagu kuuksi kumendama!
Munakoore tükikesed saagu tähiks taeva’asse!
(Soome runolaul, Karjala 1833)

See on nüüd see kõikse vanem lugu, mida meie maa rahvas mäletab ja rääkida teab.
Ennevanasti, päris aegade alguses, laius uduse igihämaruse all vaid üks ilmatu suur vesi. Kord aga, tõusis sellest lõputa lagedast merest suur sinikirja lind välja.
Lendas see imeline Ilmalind üle suure vee, lendas üle kõige Ilma. Otsis maad munemiseks, otsis aset haudumiseks. Lendas lõunad, lendas lääned, lendas looded ja edelad. Ei leidnud ta maad munemiseks ega aset
haudumiseks.
Lookles ja lendles sinisiib vete kohal, ise pidas aru umbes nõndamoodi:
“Kas teen toa ma tuule pääle, pesa laine ladva pääle? Tuul see mu toa purustab, pesa lained need lõhuvad.”
Lendles, liugles linnukene, lendas üle kõige Ilma. Lendas lõunad, lendas lääned, lendas looded ja edelad.
Lõpuks nägi üksikut samblamätast mere seest üles kerkivat. Mõtles:
“Siin on maa munemiseks, siin on ase haudumiseks! Siia pean pesa tegema, siia pean munad munema, siin pean poegi hauduma.“Ilmalinnuke ehitaski üksikule samblamättale pesa, munes sinna kolm kullakirja muna ja hakkas neid hauduma.
Haudus päeva, haudus kaksi, haudus kokku kolmandagi.
Korraga tõusis üle lõputa lageda mere ilmatu kõva tuul, lausa tuulispask vihane. Vesi lõi kohma, lained meres mässama. Tuul pühkis üle Ilmalinnu pesamätta, munad veeresid vette ja langesid lainetesse, prõksatasid seal
puruks, läksid katki kildudeks.
Ilmalinnu munade tükid ja kaunid kullased koorekillud ei kadunud aga mitte ära, vaid neist sündiski Ilm – selline nagu nagu ta praegu on. Alumine pool munast sai maaks: kiviks ja kadakaks kõnnule, marjaks metsa alla,
aoks ja armuks Allailma. Ülemine pool sai aga taevaks: punarebu Päevaks paistma Pealeilma, valge Kuuks kumendama, kirjud kooretükid tähiks taevasse.
Vaat nii rääkis selle Ilma loomise kohta vanarahvas, kes siin, meie maal, kõige esimesena elas.

“Tähepulm” – Raivo Ird 2020

Tähemõrsja

Eesti regivärsiliste rahvalaulude ja soome-ugri muistendite järgi kirja pannud Raivo Ird.

Oli üksi noori naene, läksi karja saatemaie.
Leidis kana vainuelta, viis see kana kojuje.
Kanast kasvis inimene, Sula Salme neitsikene!
Siis sel tulid kolmed kosjad:
üks oli kuu, teine päeva, kolmas tähte poisikene.
(Eesti regilaul, Karuse 1845)

See on nüüd üks väga vana lugu. See võib ka olla meie kõige vanem rahvalugu, mis armastusest ja paariminemisest räägib.

Kõige enne elanud linnud. Veel praegugi saavad nad mööda Linnuteed ühest ilmast teise rännata. Väga kaugel, päris Ilma ääre peal, kus Taevas Maaga kokku puutub, on taevajuma kirjukaanes väike auk, millest
linnud läbi pääsevad. Sealtkaudu jõuavad ka surnud inimeste hinged toonekurgede ja teiste lindude sees rännates Allilma Maanala maadele. Sama teed käib ka Päev, ööseks Allilma puhkama minnes, et hommikul teiselt poolt jälle välja tulla.
Mere keskel on Saar, millel kasvab ilmatusuur puu. See puu on seisnud seal juba aegade algusest saadik. Tema oksad ulatuvad Pealtilma, nendele toetub taevakaas, tema juured aga hoiavad koos Allilma sügavusi. Ilmapuu
võimsa tüvesamba najal püsivadki Pealtilm, Allilm ja nende vahel seisev Maailm koos.

Ennevanasti munenud Päevalind Ilmapuu oksale neli muna – hõbemuna, vaskmuna, raudmuna ja kullakirja munakese. Kolmest munast koorus kolm poega: üks oli Kuu ja teine Päev, kolmas Tähte poisikene. Neljanda
muna puhus Allilmast tõusnud vihane tuulehoog aga Ilmapuu otsast alla.

Väinamere Saarel elas noor emand. Ta elas jõukas Kure talus – Suur Meri õue all, Pitk Pihelgas õue peal, Kõrge Kõuepuu koja keskel. Ühel päeval leidis Kureemand mererannalt, kadakase karjatee äärest, suure
kullakirja muna, mille ta terdekana omaks arvas. Emand võttis muna põlle sisse, viis koju ning peitis vakka villa vahele – kaane alla varjule.
Mõne aja möödudes tuli munast väike kullaste juustega lapsuke välja, kellele Salme nimeks pandi. Oli ilmailus tüdruk ja taevatark laps. Kasvas vööta, kasvas tööta – elas kasemahlast ja põõsamarjast Saare suures salus. Kaua kasvas, kaugelt kuulus – imeilus Saare Lill.

Kord, Saarest möödudes, nägi kõrge ja kahvatu Kuuisand vilgast väinatütart mererannal käimas. Tuli rikas öökuningas Salmet kosima. Tahtis teda naiseks viia – Kureneiut kodukanaks.
Salme hüüdis kaugelt vasta: „Ei mina vanale Kuule lähe – asjata hõbe tal õheneb! Kuul on kuusi ametida – puhu tõuseb õhta poolta, teine
puhu lõuna poolta, kolmandama koidu poolta! Korra kasvab, korra kaob ta, vahel ei käi kodugi!”
Kuu läks kurvalt kodu poole. Minnes paistis nukral palgel, kurvastusest kahanes.

Oma igapäevasel teel, Saarest möödudes, nägi priske Päev sulakaunist saareneiut sauna juures pesemas. Tuli päikeseline noormees Salmet kosima. Tahtis teda naiseks viia – tedretütart kodukanaks.
Salme hüüdis saunast vasta: „Ei mina Päevale lähe! Päeval palju viisisida – palavaste paistab Päeva, heledaste heidab ilma! Kui on ere
heinaaega, siis ta vihmada viristab! Kui on käre külviaega, siis ta põldu ju põrutab! Rukkid riisub riivakile, nisud mässib mätta alla!“
Päev läks pahaselt puhkedes kodu. Minnes paistis põuapalgel – kõrvetuse kurjusel.

Ühel hommikul nägi helkjas Tähepoiss Saare Salmet Pealtilma serva peal istumas ja jalga kiigutamas. Täht kargas kohemaid Põhjakotka selga ja laskus Saarele. Kui ta kõuemürina saatel rannale astus, värises maa
kalimehe vägeva jala all, taevane tuli põles tal peas ja hingusest lõõtsas leeke lainetesse. Ise koiduna kaunis ja ehana ehitud – hõbeketid rinna peal, pitk taevarauast mõek vööl.

Küll armsad Saare neiukesed siis vaatasid ja ohklesid:
„Oh – oleks see meesi meie jaoksi! Oh – oleks kallis meie kaasa!“

Salme tahtis Tähele: „Jah mina lähen Tähele! Temale ma annan kätta, lähen kulda kaasakeseks! Tähte lauda istutage – Pitka Pihelga vilusse! Meevaagnad mehe ette! Mõdukannud magusad – kalijoogid verevad!“
Toodi Täht siis Kure õuele ja istutati kõrge kojapuu all ehitud laua taha:
„Söö, Tähte, joo Tähte! Ela, Tähte, rõemsaste!“
Täht aga oma pitka mõeka täristas, rasket rauda ragistas:
“Ei taha süia, ei taha juua! Tuoge mo omane välja, soatke Salme õuele!”
Salme hüüdis aidast vasta: „Peiukene, poisikene, annid aega kasvada – anna aega ehtida! Söö Tähte, joo Tähte, ela Tähte rõemsaste!“
Täht seepeale jällegi mõeka täristas, raskeid hõbekettisid helistas:
“Ehi, ehi, neiukeine, Sula Salme morsjakene!“
Lõpuks toodi Salme välja – Kureneiu teiste hulka. Pereeit ei tundnud tütart, kasumemm ei kasvandikku, keda salakamberites ilmaneiud ehtinud, metsapiigad valmistanud.

Täht siis mõeka täristas, kõuehääli kõmistas: „Ära viin nüüd Salmekese, ära nuore nugissilma! Nutke-nutke Saare sugu – jo teilt Salme viidanekse, taeva
alla tõstetakse! Pilve taha peidetakse – Ehaneiuks heidetakse!”

Salme kargas peiu kõrva – Põhjakotka selja peale. Täht pani oma pitka koiva talle ümber, teine jalg jäi uljalt rippu.
Saare naised nutsivad, kased kambris kurtsivad. Ilmaneiud itkesivad, metsapiigad pillisivad. Kõrge Kuu jäi kurvalt kaema – kahetsusest kahanes. Pahur Päev käis madalkaares – valget aega vähendas. Salmelind, ei
tundnud leina, ega teiste kurvastusi. Tema lendas peiu armul, sõitis Põhjakotkal seljal, kes neid kandis Linnuteele.

Pildid on inspireeritud soome-ugri mütoloogiast.

Raivo pilte saab ka osta.
Reprod on mõõtmetega 808×508 mm. Kleebitud vastupidavale
komposiitmaterjalile, kaetud UV-kindla laminaadiga, metallraam.
Saadaval on ka postkaardid mõõtmetega 168×105 mm.
Võta ühendust: info@odamus.ee