Ahto Kaasik: Munapüha ja raierahu

Pühapäeval on munapüha, mis on meie rahvakalendris üks tähtsamaid kevadpühi. Nagu nimigi ütleb, pühitseb see päev muna ja uue elu sündi. Munapüha keskne kujund on muna kui elu jätkumise ja sünni ime. Mune värvides, koksides, üles riputades või veeretades järgime iidset tava, mis on omane nii paiksetele loodususunditele, kui ka kristlikele rändusunditele. Ajapikku on põline looduspüha ja kirikupüha liikunud samale ajale. Tuleb tunnistada, et munas on vägi, mis köidab paljusid.

Kas teil on olnud võimalust jälgida, kuidas kana haudub poegi? Keskmiselt on kanamuna 62 grammi raske ja meie jaoks tavaline toiduaine. Hauduva kana all muutub see toiduaine – munarebu ja -valge – kolme nädala jooksul imeväel elusolendiks. Munast koorub omal jõul tibupoeg, kellel on nokk, silmad, tiivahakatised, haraliste varvastega jalad ja udusuled. Kohe peale koorumist ajab ta end jalgele ja hakkab piiksuma ja nokkima. Muna muutumine linnupojaks on ime, mis sünnib siin ja praegu. See ime avaldub märkamatult kõikjal meie ümber, ka siis kui tibatillikusest kuuseseemnest sirgub laanehiiglane, või mehe seemne- ja naise munaraku kohtudes kasvab sellest inimene. Elu jätkamine on püha ime. Kevad, linnud, munad ja munapüha on selle püha ime kõige nähtavam väljendus.

Kas mäletate veel 2020. aasta vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtu kontserti? See keerles lindude ja rahvatarkuse ümber ning veenis, et rahvapärimusel põhinev nüüdislooming on paeluv ja kõnekas. Etendus meenutas, et Eesti algu- ja omapära toetub esivanemate vaimsele pärandile, mis omakorda toetub loodusele. Erinevate linnuliikide esindajaks kehastunud näitlejate suu läbi kõnelesid meie esivanemad. Nende peamine sõnum oli, et me peame hoidma linde ja elu.

Etenduse lõpus avanes vaatajale Jeesuse püha õhtusöömaaega meenutav pilt. 13 lindu, justkui Jeesus ja apostlid, kogunesid pika laua äärde einestama – kuremarju nokkima. Erinevalt Uue Testamendi loost ei lõppenud see aga reetmise ja tapmise, vaid elu jätkumisega. Munast koorus linnupoeg. Rahvaste usundid, kõlblus, pühaduse mõõt ja ellujäämiseõpetused on vägagi erinevad.

Kaljo Põllu, Unelind, 1983

Erinevatel rahvastel ja usunditel on rohkesti loomislugusid, mis selgitavad maailma tekkimist. Loomislood kasvavad välja kultuurist ja looduskeskkonnast. Loojana esinevad näiteks draakon, kilpkonn, vööloom, krokodill, linnud ja erinevad jumalad. Isegi Eestis leidub erinevaid loomislugusid. Piibliõpetusest tuttava isajumala kõrval on kõneldud kahest erinevast loojast. Vanajumal loob lamba ja vanakurat hundi, vanajumal loob tasase maa ning vanapagan lükkab selle kortsu jne. Kõigel on oma koht ja eesmärk.

Üks vanarahva loomislugu meenutab üsnagi tänapäevast teadusikku käsitlust. Nimelt olnud Vanaisal suur ratas, mida ta vändaga ringi ajas. Aina kiiremini ja kiiremini, kuni ratas plahvatas tükkideks ja neist tükkidest sai kõik see ilm. Kuid leidub veel üks loomislugu ja selle looja äraarvamiseks tuleb lahendada mõistatus.

KARVANE JUMAL KERISEL

Mõista, mõista, mis see on, karvane jumal kerisel? Mõistatused järgivad üldiselt regilaulude vana keelt ning kirjeldavad sama nähtust kujundlikult mitmel moel. Päris maailm jääb alati sõnade taha. Karvane, jumal ja keris on siin kujundid, mis viitavad millelegi muule.

Õige vastus on – kana haudub poegi. Munadel hauduv kana on siin karvane jumal. See mõistatus pole sugugi erandlik. Mõistatuste andmebaasis leidub sellest veel 60 teisendit. Nende vastuseks on reeglina kana ja ühes teisendis hani.

Idapoolsetel soome-ugri rahvastel on maailma loojaks tavaliselt veelinnud. Üksi, või paaris tegutsevad linnud toovad vee põhjast muda, millest sünnib maailm. Vähem levinud lugudes sünnib maailm ka linnu munadest. Näiteks maridel on lugu, kus part laskus oma taevasest pesast maal laiunud merele, munes kaks muna ja haudus neist välja kaks venda-jumalat – Jumo ja Iõni, kes lõid meie maailma. See lugu on põnev, sest vastab ka küsimusele, kust tulid või tulevad jumalad.

Läänemeresoome rahvastel on aga valdavaks loomislugu, kus linnu munadest sünnib kogu maa ja ilm. Erinevalt Eesti teistest loomislugudest on see lugu edasi antud lauludes. Regilaulude andmebaasist leiab ligi 190 loomislaulu teisendit, mis on kirja pandud 19. ja 20. sajandil. Nende seas on lühemaid ja pikemaid, samuti erinevaid laulutüüpe lõimivaid kirjapanekuid. Läbivaks jooneks on aga lind, kes lendab meie koju, teeb oma pesa meie kodumurust ja kodumetsa raagudest, muneb sinna 3-7 muna, haub välja pojad ning neist saavad päike, täht, kuu, kivi/ maa, mari, erinevad puud, linnud, loomad ja inimesed. Munast on sündinud ka Maaema, maahaldjad, taevas, vikerkaar, ilma ime, tähtkujud, pilv, arm jpm.

Looja-linnuna mainitakse tetre, kurge, parti, varest, tuvi, linnukest, kuid enim pääsukest. Looja-linnu kirjelduses mainitakse sageli sinist ja punast – „Sinikirja linnukene, punapäine pääsukene“ jne. Linnu lähtekohaks öeldakse kõige sagedamini meri, mõnikord järv ja soo. Lind tõuseb merre pühitud laastudest, merest tõusnud tammelt ja õunapuult, merre veerenud õunast, või otse lainetest. Lind teeb pesa kiigele, õunapuule, kodumetsa, maja räästasse jm, kuid peamiselt kodukopli kuldsele või hõbedasele põõsale. Lind põlgab kõigepealt ära sinise ja punase põõsa ning teeb pesa kuldsesse. Tavaliselt lõpevad loomislaulud poegade jagamisega. Mõnes teisendis tõuseb lind lõpuks ise maa ja ilma kohale: „Ise ta lendas ilma maale, Pää tal paistis päälta pääva, Jalad alta arva metsa.“ Nõnda võib meie loojat nimetada ka ilmalinnuks.

Kuva: Oskar Kallis, seinavaiba “Siuru lindu Kalevipojast” kavand, 1915

LOOMINE JÄTKUB

Kuu loomise ehk kaduaja kohta öeldakse, et kuu on pesas. Pesas! Kelle pesas? Pärimustes on juttu taevakanast ja –kikkast.

Kuu luuakse ehk munetakse aastas 13 korda. Päike on pesas kaks korda aastas – suvepühal ja jõulude aegu. Päeval, kui päike veereb oma talvisest pesast välja – 25.12 – algab uus päikeseaasta.

Siinkohal on oluline märkida, et vanemas maakeeles tähendab loomine munemist. Eeskätt seto, võro, tartu ja mulgi keeles on looma/luuma munemine. Maavalla põhjarannikul seostub see sõna lisaks sünnitamisega. Niisiis tähendab loomislaul eesti keeles munemislaulu ja meie looja ehk maailma muneja on lind.

Kaljo Põllu, Maailmamuna, 1978

Tuleb tunnistada, et see loomislugu on väga kaunis, lisaks oma ja põline. Usundiloolane Ülo Valk kinnitab, et loo teisendite rohkus viitab selle iidsusele. Kuna Euroopa teistel rahvastel on selline loomislugu üldiselt tundmatu, siis oletab Valk, et see on sündinud siinsamas, või siis on päritud juba Eesti ja Euroopa algasukatelt. Sarnased loomislood esinevad veel Lõuna-Euroopa vanemas pärimuses ning samuti kaugemal maailmas, näiteks Polüneesias ja Kesk-Ameerikas.

Meie loomisloo muudab eriliseks keerukas ajataju, mida tänases lihtsustama kippuvas maailmas võiks määratleda ulmeliseks. Maailma loomine toimub ühtaegu ennemuistses minevikus ja siinsamas, praegu meie kodus. Maailma loomiseks vajaliku pesaaine korjab looja-lind kokku meie õuemurust, metsa raagudest ja kodusoo samblast. Samad algosakesed peituvad nii pesamaterjalis, maas, taevatähtedes ja meis endis. Kõige algus ja põhjus peitub siinsamas. Maailma loomine kehastub uuesti meie lauldud regilauludes, samuti lindude pesapunumises, poegade haudumises ja koorumises.

Kaljo Põllu, Lainetel tõttaja, 1983

Kui otsida regilaulude kaheksa-silbilisele ülesehitusele vastet meie vanemas märgikeeles, siis on selleks kaheksakand. Korrapärane kaheksanurk ehk kaheksakand ehk Muhu mänd on üks meie tavalisemaid õnnemärke. Õnnemärk pole tühiasi. See loob korda, heaolu ja õnnistab. Kaheksakannad kirjavad laste hälle, veimevakku, õllekappu, hobuselookasid, naiste vöösid, tanusid ja mida kõike veel. See märk on tulnud meiega kaasa ka uutesse ajasõõridesse. Kaljo Põllu graafilisel lehel Unelind kaitseb kaheksakand magava lapse und.

Kaheksakand kuulub iidsete geomeetriliste ja korrapäraste õnnemärkide pesakonda. Kolme, nelja, viie, kuue ja kaheksa jaotusega märke leiab kiviajast peale eri mandrite põlisrahvaste esemetel. Sellised kujundid ilmuvad ka looduses mineraalidest taimedeni. Märgilist korrapära on märgatud isegi galaktikate kärgmustris. Niisiis väljendab regilaulu kaheksakand loodusseadusi, või üht looduse loovat väge.

Lauldes loomislaule, jutustame maailma loomise lugu ning loome seda uuesti nii sõna kui rütmiga.

Kas selline ajakäsitlus on mitteteaduslik?

Aastal 2020 tõdevad teadlased jätkuvalt, et neil pole õrna aimugi, mis on aeg. Psühholoogide ja semiootikute töödes koorub tasapisi omailmade lõputu mitmekesisus. Kõik loomislood on vaid lood, ka lugu suurest paugust. Nad kõik on omal kombel ilusad ja väärtuslikud. Veel enam, ükski neist pole õige ega vale, sest sellised määratlused ei küüni igavikulisi asju mõõtma.

KUI LOOJA OLEKS JUMAL

Maarahva ilmalinnu lugu on kaunis, eriline ja salapärane, kuid temas on midagi veel tähtsamat. See lugu kõneleb midagi olulist meist, eestlastest, meie meelelaadist ja kõlblusest. See kõneleb maarahva viisil inimeseks olemisest. Nagu on erinevad loomislood ja loojad, on erinev seegi, kuidas jutustajad neisse suhtuvad. Maarahvas ei teinud oma loojast jumalat. Loomise lugu mäletati, loomislaule lauldi järjepidevalt 20. sajandi alguseni välja, kuid ei midagi enamat.

Teine meile hästi tuntud loomislugu jõudis Eestisse koos ristiusuga. Kui meie oleksime oma loojaga talitanud samal kombel, siis … pääsuke oleks kuulutatud ainsaks Jumalaks – Pääsukeseks, Vanemuine oleks andnud välja kümme käsku, mille esimesed ütlevad, et inimesel ei tohi olla teist jumalat Pääsukese kõrval, kõikides hiites oleks palvetatud Pääsukese poole, Pääsukese poegadest oleks maalitud pühapilte ja tehtud pühakujusid. Hiietargad oleksid rännanud teiste rahvaste juurde rõõmusõnumit kuulutama ja nimelt – on ainult üks tõeline isand ja see on Pääsuke. Ja kui teised rahvad poleks meie rõõmusõnumit kuulda võtnud, oleksime saatnud oma sõjamehed, malev maleva ja laev laeva järel uskmatutele paganatele tõde kuulutama. Ja kui teised rahvad poleks ikka veel meie usku vastu võtnud, oleksime raiunud surnuks nende mehi, naisi ja lapsi päikese tõusust ja loojakuni, kuni meie malevate käed väsiksid. Just nii nagu kirjutab Henriku Liivimaa kroonika meie maal sündinud asjust. Päev päeva, aasta aasta ja sajand sajandi järel oleksime seda teinud oma Pääsukese nimel. Ja nende pühad paigad oleksime lammutanud, puruks raiunud, ära põletanud ja üles kündnud. Nende pühamute asemele oleksime lasknud kasvada Pääsukese elurikkad hiied. Ja me oleksime Pääsukese nimel võtnud ära teiste rahvaste maa ja vara ning oleksime nad muutnud orjadeks, keda oleksime alandanud ja piinanud sajandite kaupa. Ja niimoodi, olgu jõu või kavalusega oleksime viinud oma Pääsukese usu kõikide mandrite kõikide rahvasteni. Oleksime tänaseks tapnud kümneid miljoneid inimesi, ja veel enam hävitanud haiguste ja viletsuse läbi, oleksime hävitanud kümneid rahvaid ja kultuure ning loendamatul hulgal inimkonna kultuurivara. Seda kõike oleksime teinud ühe kujutelma ja loo pärast, soovist enda loomislugu kehtestada ning seda teistele iga hinna eest peale suruda….

Muidugi, me ei talitanud nõnda, sest see pole meie moodi. Ja ei tee ka tulevikus. Või teeme?

Ilmalinnu lugu ei ole lugu sallimatust ja ahnest käopoja-jumalast , kes trügiks pesast välja kõik teised lood, rahvad ja jumalad. Me oleme ilusa vaimu ja põliselt ilusa maailmakuvaga rahvas. Pääsuke on meie looja, see on meie loomislugu ja meie õige elu mõõt.

Lisaks loojalinnule on meil hulk põliseid jumalaid, haldjaid ja emasid-isasid. Ning hoidku ja pidagu iga rahvas armsaks oma.

Eesti suurimat rahatähte ehib looja-lind ja ühtlasi rahvuslind.

Kõige lähemale jumalaks tõstmisele jõudis pääsuke 1962. aastal, kui ta kuulutati Eesti rahvuslinnuks. Ning järgmine kord 1992. aastal, kui ta kõige tähtsama rahvussümbolina kanti Eesti Vabariigi kõige suuremale rahatähele – 500 kroonisele. Kuid jah, siit jumalani on veel pikk tee.

Kuigi meie rahvas pole oma loojat jumalaks teinud, peetakse linde siiski pühaks. Mõnes loomislaulus nimetatakse ka ilmalindu ennast otsesõnu pühaks. Veel selgem pühaduse mõõt avaldub aga selles, kuidas meie rahvas lindudesse põliselt suhtub.

Maarahva maailmavaade pole mustvalge. Vaheldusrikka maastiku ja lopsaka taimestiku varjus avanevad elu keerukad ja mitmetähenduslikud seosed. Maa ja ilma ainel on vaimnegi mõõde, ikka ja alati. Kõigel millel on keha, on ka hing. Meid ümbritsev loodus on elus ja hingestatud, mitte pelk tooraine.

Teatud linde kütitakse söömiseks, süüakse ka lindude mune. Rändlinnud võivad ära petta ja haigusi tuua. Kõige selle juures aga suhtutakse lindudesse suure lugupidamise ja armastusega.

METSAMEES JA METSALINE ON KAKS ISE ASJA

Mart Mäger alustab oma 1969. a ilmunud raamatut Linnud rahva meeles ja keeles Amblast pärineva hoiatusega: „Ennemuiste kuulutanud üks tark ette, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujud tehakse, mis endisi linde meelde tuletavad“. Raamatu autor lisab, et see ennustus toob muige suule ja õnneks ei saa see täide minna.

Möödunud 50 aasta jooksul on see muie kadunud paljude loodusesõprade näolt. Fred Jüssi kõneleb väsimatult, kuidas meie metsad on jäänud mõnekümne aastaga linnulaulust ja lindudest vaeseks. Kunagised helisalvestised on selle tunnistuseks. Lindude kadumine käib käsikäes loodusmetsade rüüstamisega.

Lugematud Eesti looduskaitse, loodusturismi ja loodusfotograafiaga tegelevad inimesed ja ühendused, mitmed juhtivad loodusteadlased ja endised metsaülemad on viimastel aastatel kinnitanud, et käimas on metsade ja metsalindude arutu hävitamine. Looduseuurijad Renno Nellis ja Veljo Volke toovad pikaaegse uuringu põhjal välja karmi tõe. Metsalindude arvukus väheneb keskmiselt 101 000 linnu võrra aastas. Halbu asju tehakse raha nimel. Riigiasutused ja metsaga seotud äri on põimunud tihkeks sündikaadiks, mis on võtnud Eesti metsa ja selle üle otsustava avaliku võimu oma haardesse. Pühapaikade uurija ja säästva metsanduse standardi töörühma liikmena olen seda aastaid lähedalt jälginud.

Lageraie Väike-Maarja valla Aburi hiies lindude pesitsemise ajal 06.2019.

Lagedaks raiutud hiiepaikade kõrval on üheks ilmekamaks näiteks pühapaikade kaardi peitmine. 2018. aastal valmis Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse, Hiite Maja sihtasutuse ja Maa-ameti koostöös looduslike pühapaikade kaart. See sai riiklikus metsaregistris ja Maa-ameti geoportaalis vaid veidi ülal olla, kuni mõne suurema metsafirma nõudmisel ja Keskkonnaministeeriumi käsul maha võeti. Ikka selleks, et vaid 0,1% Eesti metsadest hõlmavaid pühapaiku saaks rahva teadmata segamatult rahaks teha. Ja nii on peidetud kaardil olevaid pühapaiku lindude pesitsemise ajal raiunud nii RMK kui ka mitmed eraettevõtted.

Metsatehnika ja ärimaastiku arengud on toonud kaasa elurikkuse ja kõlbluse allakäigu meie metsanduses. Seda kinnitavad ka endiste metsaülemate pöördumised ja sõnavõtud. Nii kiiret ja ulatuslikku loodusvarade riisumist pole Eesti ajaloos seni nähtud. Ööd ja päevad aasta läbi metsa raiuvad ettevõtted on muutnud senise väärika metsatöö labaseks röövimiseks ja tapatalguteks. Eksitavalt metsa majandamiseks nimetatav raskete masinatega tehtav röövraie hävitab maapinna ja taimestiku kõrval lugematul hulgal roomajaid, kahepaikseid, pisiimetajaid, ulukite poegi ning samuti linnupesi ja linnupoegi.

Paratamatult tekib küsimus, et kui võimalikult suure ja kiire kasumi nimel on metsas loobutud inimlikkusest ja loodusest, siis kunas on kord eesti kultuuri, keele ja inimeste käes? Mis summa eest on tänase röövraide eest kõnelejad valmis need raha vastu vahetama? Et kui vanemate inimeste tapmine muutub majanduslikult tulusaks, siis nimetame selle rahva uuendamiseks ja kõik on hästi? Teeme parema tuleviku nimel vanade arvelt noorematele ruumi, et noor põlvkond saaks lahedasti kasvada? Või müüme eesti keele ja Eesti vabaduse ajutise tulu nimel maha sellele, kes rohkem maksab? Selline on ju olnud metsa raiemahtude kasvatajate loogika.

Võõrandumine muudab tapmise võimalikuks. RMK andmetabelid ja võimude tähtsad otsused on puhtad. Verised on vaid metsas töötavad harvesterid.

Või kas ikka on? Harvester täidab ju omanike, ametnike ja poliitikute tahet. Seega on lindude tapmises osalised nii omanikud kui ka võimukandjad, kes kinnitavad, et metsas toimuv on „seaduslik“. Aastas kaduvad 100 000 metsalindude poega on igal pesitsusajal kuhjatud metsapoliitikat tegeva Riigikogu enamuse, Vabariigi Valitsuse, Keskkonnaameti, RMK juhtkonna ja omanike lauale. Aastast aastasse ja nüri järjekindlusega pritsib neis asutustes linnupoegade verd ja siseelundeid kahte lehte. Kõigi nende käed on olnud pikki aastaid verised. Nii võib vist öelda.

NII KIRJUTATUD KUI KA KIRJUTAMATA SEADUS NÕUAB RAIERAHU

Looduskaitseseadus ütleb, et looduslike lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal on keelatud. Samuti on keelatud linnupesi ja mune tahtlikult hävitada. Sellised tegevused on lubatud erandjuhul vaid Keskkonnaameti loal. See nõue kehtib ühtviisi kogu Eestis – nii majandusmetsades, parkides, looduskaitsealadel, era- ja riigimaal. RMK on lisaks vabatahtlikult kehtestanud raierahu, mis puudutab osasid metsi ja osa pesitsusajast. Keskkonnaamet lisab viimasel ajal raieteatistele hoiatuse, et pesitsevaid linde ei või kahjustada. Kuna aga seaduse järgimist tegelikult ei kontrollita, juhib metsandust peamiselt ikka raha.

Riigi vaikival heakskiidul toimuvad igal kevadel ja suvel Eesti metsades ohjeldamatud tapatalgud.

Riiklikult lubatud tapatalgud toimuvad igal aastal ka Lääne-Eestis ja saartel, kui peamiselt välismaalastest jahituristid surmavad tapmiskire ajel tuhandeid veelinde. See on tarbetu, rumal ja võigas.

Ärimehed, poliitikud ja ametnikud on ikka ja jälle otsinud õigustusi, miks ei saa lindude pesitsemise ajal raierahu pidada, või miks lindude tapatalgud on vajalikud. Jäägu see nende hingele. Eesti rahvakultuurist ja põlisest kõlblusest lähtudes pole sellel mingit õigustust.

Meie maa ja rahva põline tava ja tarkus on linde ja metsa hoida ning kasutada loodusvarasid säästlikult. Näiteks on Otepääl öeldud, et urbepäevast (nädal enne munapüha) tõusevad puud elule ning kuni sügiseni ei tohi seepärast isegi hagu teha.

Mõistlik majandaja ei lähtu mitte suurimast kasumist, vaid kõlblusest, mis loob suurima hüve ühiskonnale, järeltulevatele põlvedele ja meie keskkonnale. Me vastutame ühtviisi elusa ja hingestatud looduse ja järeltulevate põlvede terve elukeskkonna eest. Me võime looduselt võtta vaid nii palju, kui otseselt ise vajame.

Oskar Loorits talletas 1921. a vana talumehe sõnu metsa ilust ja mõnust. Mees jutustas ka oma poegadest, kes juba lapsena jahil käisid. „Korra lassid paganad nal’lapärast märki ja lassid öhe lõokse maha, – no siss mu süda sai täis ja põrkisin poistega, et metsamees ja metsaline on kaks isi asja ja süüta linnule ei tohe liiga teha.“

Levila vanade metsaülemate saatesarjas meenutati metsaülemat, kes keelas oma piirkonnas kasside pidamise. Ikka selleks, et linnupoegi säästa. Ka üks elu on elu.

Kalju Põllu, Lindude puu, 1974

JÄTA LADVAD LINDUDELE

Meie rahvakultuuris pole taunitav mitte üksnes lindude asjatu tapmine, vaid ka nende elupaikade laastamine. Regilaulude seas leiab laulutüübi Ladvad lindudele. Selles manitsetakse neidusid, et noortelt puudelt vihaoksi murdes tuleb jätta ladvad lindude jaoks alles.

Üks neist lauludest on kirja pandud 1889. aastal Järvamaal:
Murra oksi neitsikene
Murra oksi, katku kaski
Jäta hella ladvakene
Jäta ladvad linnul lenda
Jäta ladvad tuil tulla
Ööpikul olla ööda,
Tedrel teisi kudrutada.

Linnud on seotud hingede ja teispoolsusega. Tavatult kodu juurde lendavad metslinnud toovad sõnumeid peatsest surmast või õnnetusest. Käo esimene kukkumine ennustab eluaastaid. Toonekurg, toonekägu, toonetikas ja toonetutt kannavad otseselt tolle ilma – Toonela – nime.

Rahvapärimuse uurija Mall Hiiemäe kirjutab, et teadmine lindude seotusest teispoolsusega on igivana ja ülemaailmne. Linnud kannavad inimeste hinged teise ilma ja toovad sealt sõnumeid. See kujutelm on uskumatu järjepidevusega jõudnud meie kaasaega.

Rahvatarkus teab, et linnupesade leidmine toob õnne. Selle õnne saamiseks on kevadpühade hommikul toodud tuppa nn linnulaaste.

Ferdinand Linnus kirjutab, et vajadusel on metslindude mune ka söödud. See on varakevadise nälja ja nõrkuse ajal andnud hindamatut toidulisa ja päästnud elusid. Seejuures on aga hoidutud pesasid lõhkumast ja pole kõiki mune ära viidud. On öeldud, et kes viib tedre pesast kõik munad, sureb kümne aasta pärast. Lapsi on maast-madalast manitsetud, et nad linnupesi ei lõhuks ja linnupoegadele liiga ei teeks. Keelatud on isegi munadele ja poegadele peale hingata (hambaid näidata), sest siis jätvat linnuema pesa maha, või hukkuvad pojad muul põhjusel.

On öeldud, et linnud on jumala loodud ja jumala kaitse all. Linnupesade lõhkumist ja/ või poegade kiusamist peab meie rahvas rängaks kuriteoks. Kes lindude vastu eksib, seda hakkab mets ja jumal vihkama, pikne lööb ta maja põlema, linnud nokivad tal silmad peast, ta jääb haigeks ja kodutuks. Hoiatatakse, et linnupoegade surmajal sünnivad tummad, pimedad või vaimse puudega lapsed, või saavad ta lapsed õnnetult hukka.

Mart Mäger toob oma linnuraamatus veel hulga näiteid sellistest hoiatustest.
„Linnupesade lõhkumine ja noorte puude rikkumine on mõlemad ühesugused suured ja andeksandmata patud. Neid pattusid ei antavat enam andeks.“ (Viljandi).
„Kes linnupesi lõhub: selle lööb pikne maha (Rakvere), see pidada põdema jääma (Saarde), selle lapsed surevad ehk sünnivad vigased (Simuna), see piab isi ka rändama ku linnuke, jääma eluajaks ilmaulguseks (Häädemeeste), see jääb vanast piast tummaks (Väike-Maarja), vanadusepäevil jääva see pimedaks.“ (Kodavere).

Keelud ja hoiatused käivad käsikäes armastusega lindude vastu. Isegi vaesematel aegadel anti taludes lindudele talvel süüa ning koduloomade söögile laskunud linde ei tohtinud peletada. Põhjarannikul andsid kalurid vigastele veelindudele kala. Lindude pesitsemist hoonetes peeti heaks endeks ja seda soositi igati.

Veel näiteid Mart Mägeri linnuraamatust. Suure-Jaanis on meenutatud: „Tutt- ja rasvatihased muutusid nii julgeks, et lendasid õue ja toa vahet. Toas oli akna juurde või mujale seinale löödud väike riiul, kus oli rasvatükke ja joogimold. Toas olid linnud nii julged, et lendasid igale poole: inimeste pähe ja kätele.“

Kevadel on rändlindude saabumist oodatud ja neid rõõmsalt tervitatud. Kadrinas kõneldi: „Lindusid kutsusid meie vanad inimesed sõpradeks. Kui tulid rändlinnud, siis neid teretati nagu vähe nähtud sõpru: „Tere, tere linnukesed, tulite jälle meile tagasi“.

Mäletan üht varast kevadet, mis oli väga soe, maa oli istumiseks päris kuiv. Palju oli minu kodu lähedal mägedel pühade puhul inimesi, kes istusid või seisid ja vaatasid loodust. Ma ei mäleta, kas olin nelja- või viieaastane kui vanaema võttis mind oma sülle ja läks mäe otsa. Ta näitas, kus taeva all lendas suur lind. Kõik, kes olid mäel, teretasid: „Tere, tere, linnukene, kauge teekonna lõpetaja.“

Kaljo Põllu, Eesti maastik, 1975

PÄRAND ELAB MEIS JA MEIE PÄRANDIS

Need ja paljud teised pärimused ja tavad on talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivis, kuid paljugi elab edasi ka meie seas. Inimesed toidavad talvel meeleldi linde. Kevadel loetakse käo kukkumisest enda järelejäänud eluaastaid. Lindude tavatust käitumisest loetakse endeid. Tean inimesi, kes on kaotanud oma lapse ja on veendunud, et ise varem linnupoegi tappes on nad selle õnnetuse esile kutsunud.Tean vanainimesi, kes näevad kodu juures pesitsevas väikses linnus oma surnud abikaasat. Selline teadmine lohutab ja julgustab.

Osades peredes jälgitakse kevadel hoolega, et linnupete ei jääks võtmata. Rändlindude saabumist oodatakse ja neid tervitatakse. Nii ka meie peres.

Olen saanud oma emalt kaasa sooja ja tingimusteta linnuarmastuse. Ema käe kõrval õppisin maast-madalast kevadel rändlinde ootama, neid tervitama ja nende saabumise üle südamest rõõmustama. Iga järjekordse linnuliigi esindaja esmakohtumine kevadel on nagu väike püha. Ja muidugi olen lapsest peale linde toitnud. Olen lindude pärast isegi oma verd valanud. Mu sõrme ehib arm, mille sain lapsepõlves tihaste pekitükile nööri jaoks auku lõigates.

Paljugi meie põlisest tarkusest, tavadest ja hoiakutest elab edasi ja on tänase eesti kultuuri aluseks. Eesti loodus ja maastik, keel ja kultuur on lahutamatult läbi põimunud meie pärandiga. Seda tasub märgata, tunnustada ja teadlikult kasutada. Kiirelt teenitud raha kaob, kuid juured jäävad.

Mitmed uuringud on näidanud, et valdav enamik eestlasi peab saabuvat püha muna- ja kevadpühaks. Lihavõtte- ehk ülestõusmispühal pole siin juuri. Need nimed seostuvad võõrsilt toodud religiooniga, mida valdav enamik eestlasi ei järgi. Seevastu põlisel munapühal on siin vägevad ja jumalikud juured, mis toidavad kõige kaunimal viisil meie rahvuslikku iseolemist. Oleme ilmalinnu rahvas, kes austab elu ja loomist. Meie riigi ülesanne on hoida ja edendada oma põlisrahva kultuuri. Seetõttu peaks ka eelolev riigipüha kandma just munapüha mine.

Vaid loodust tundes, arvestades ja austades on võimalik püsima jääda. Väikesearvulise põlisrahvana oleme selle ilmekaks tõestuseks. Meie põline rahvakalender on looduskalender, mis järgib ja tähistab looduse muutumist. Seega tähistab munapüha rändlindude saabumist ja munema hakkamist, sigimist, elu tärkamist ja sündimist.

Lõuna- ja Lääne Eestis on see ka kiigepüha. Munapüha hommikul tuleks tõusta enne koitu, pesta kogu perega nägu veega, millesse on pandud muna, pajuurvad ja hõbedast ese, urbida üksteist urvaokstega, vaadata õues päikese tõusu, tervitada linde ja rõõmustada kevade üle ja muidugi värvida, koksida ja kinkida mune. Need ja paljud teised munapüha tavad on mõeldud looma eelolevateks kuudeks tervist, õnne, edenemist ja üksmeelt.

Munapühaga pühitseme kevadet, elu, lindude saabumist, raierahu ja põlisrahvaks olemist.

Munapüha on vaimult suure rahva püha, kelle maailm on sündinud ilmalinnu munadest ning kelle süda on täidetud armastusega lindude ja metsa vastu.

Head munapüha, rõõmu eestlaseks olemisest, rändlindude saabumisest ja kevade tärkamisest!

Loe lisaks Maavalla lehelt: “2.04.10234 (2021) Pyhapäeval on munapyha”

Kui Sa soovid veel teadmisi pärimuskultuuri kohta, vaata lähemalt Ahto Kaasiku “Eesti vaimse pärandi aluskursuse” videokursust — ehk see kursus pakub midagi olulist just Sulle!

Scroll to Top